SNAMI Project on elav platvorm, kus kunst väljub oma tavapärastest raamidest ja muutub kohtumisruumiks. See ei ole ainult lava ega ainult ekraan – see on koht, kus inimesed tulevad kokku, et koos kogeda, mõelda, tunda ja arutada. Meie jaoks on oluline mitte lihtsalt „näidata“, vaid luua õhkkond, kus sünnib vestlus – elav, aus ja vahetu.

Selle aja jooksul oleme teinud väga erinevaid asju: näidanud Dmitri Krõmovi lavastuste videosalvestusi ja kohtunud temaga isiklikult, korraldanud festivali ja kohtumisi Juri Butusoviga ning toonud suurele ekraanile ka Rimas Tuminase lavastusi.

Paralleelselt on kulgenud teine oluline suund – loengud ja vestlused Anja Vilenskajaga, Roma Liberoviga ja Armen Zahharjaniga. Oleme kohtunud Aleksei Uminskiga ning teinud sündmusi Vadik Koroljoviga, ja iga kord ei olnud see lihtsalt „üritus“, vaid tunne, et toimub midagi päriselt ja siin samas.

Ja võib-olla kõige olulisem ongi see tonaalsus. Snamis ei ole jäika piiri nende vahel, kes on „laval“, ja nende vahel, kes on „saalis“. Me tõesti püüame olla ühel tasandil. Seetõttu tulevad meie juurde väga erinevad inimesed, kuid neid ühendab üks – huvi kunsti vastu ja soov olla osa millestki elavast.

„KAJAKAS“ Juri Butusovi lavastuse video näitamine

NB! Üritus vene keeles, inglise subtiitritega

Pühendatud Valentina Karavajevale

Teater kõrgeimal pingel ja hinge kinni hoides. Teater, mis elab vabadusest, energiast ja riskist. Teater kui kardiogramm. Butusovi teater – koos lavastaja endaga, kes aeg-ajalt ka ise lavale sööstab.

Juri Butusovi „Kajakas“ on lavastus teatrist, mis muutub suuremaks kui elu ja armastus ning hakkab lõpuks asendama kõike muud. See on teater, mis võib tuua valu ja üksindust, hävitada ja moonutada – kuid millesse jäävad inimesed, kes teavad midagi, mida teised ei tea.

Lavastus on pühendatud vene näitlejannale Valentina Karavajevale, kelle traagiline elutee lõppes liiga vara. Oma elu viimastel aastatel, elades vaesuses ja unustuses väikeses korteris, mängis ta amatöörkaamera ees Nina Zaretšnajat – rolli, mida oli kunagi mänginud laval.

Tema kõrval oli tema enda valmistatud kajakas – traadist, paberist ja sulgedest.

Butusovi lavastuses muutub Tšehhovi „Kajakas“ mitte ainult looks armastusest ja läbikukkunud unistustest, vaid ka valusaks mõtiskluseks näitleja, teatri ja inimese saatuse üle.

Sissejuhatav sõna - Natasha Skorokhod

„Kuningas Lear“ Lavastuse video näitamine

NB! Üritus vene keeles, inglise subtiitritega

Juri Butusovi lavastus „Kuningas Lear“ on üks 21. sajandi vene teatri olulisemaid lavastusi, mis on saanud teatrielu ajalooliseks tähiseks. Moskva teatris Satirikon loodud lavastus ühendab Konstantin Raikini silmapaistva näitlejatöö ja Butusovi ainulaadse lavastajakeele, muutes Shakespeare’i tragöödia võimsaks mõtiskluseks perekonna, riigi ja isiksuse lagunemisest.

Butusov tõlgendab „Kuningas Leari“ absurditeatri ja Samuel Becketti filosoofia kaudu. Lavastuse maailma asustavad kurvad klounid ja üksildased olendid, kes eksisteerivad tinglikus, peaaegu ajatus reaalsuses. Shakespeare’i lugu muutub siin sügavaks mõtiskluseks inimese kaitsetusest kaose ees.

Sissejuhatav sõna - Natasha Skorokhod

"R". Mihhail Durnenkovi näidend Nikolai Gogoli ainetel.
Satiirikoni teater, 2021

Lavastuse video näitamine
NB! Üritus vene keeles, eesti ja inglise subtiitritega

See on Juri Butussovi viimane Venemaal lavastatud etendus. Esietendus toimus kaks kuud enne Venemaa täiemahulise sõja algust Ukraina vastu ning demonstreeris lavastaja prohvetlikku annet. Butussov suutis leida peene tasakaalu kunstilise lahenduse ja poliitilise aktuaalsuse vahel. Nii nagu Vsevolod Meierholdi „Revident“ aastal 1926, see justkui rääkis „nikolailikust Venemaast“, kuid tegelikult pigem lähenevast despootiast, inimese kadumisest ja tema paratamatust muutumisest tummaks nukuks. Selle lavastuse eest lasti Meierhold 1940. aastal maha.

Butussovi etenduses ei ole kedagi, kes ootaks revidenti. Keegi ei kavatse kedagi karistada ega seadusetusega võidelda. Sellest lavastusest puudub ka see, mida Gogol nimetas ainsaks positiivseks tegelaseks – naer. Etenduses „R“ ei ole naerule kohta. Ja isegi põgeneda sellest linnast pole kuhugi: kõik teed on täis petitsioonide esitajaid – elavaid ja surnuid, kes paluvad kaitset ja õiglust. Ja neid on lõputult…

Etendusest valmis mitme kaameraga filmitud video, mis on sisuliselt originaalne film. Sissejuhatava sõnaga esineb draamaturg, teatriekspert Natalja Skorohod.