Jennifer Kenti "Babaduuk" on film, mis tõstis Austraalia ja moodsa õudusžanri uuele tasemele, pakkudes peenelt läbimõeldud ja psühholoogiliselt sügavat lugu, mis käsitleb kaotuse, leina ja emaduse keerulisi teemasid. Film, mis on saanud laialdast kriitilist tunnustust, ühendab traditsioonilised õuduselemendid võimsa ja emotsionaalse narratiiviga, muutes selle mitte ainult hirmutavaks, vaid ka sügavalt liigutavaks teoseks. "Babadook" on tõend, et õudusžanr suudab pakkuda midagi palju enamat kui vaid šokiefekte – see võib olla sügavalt tähenduslik ja inimlik.

Filmi keskmes on Amelia (Essie Davis), üksikema, kes elab koos oma pojaga, keda vaevavad pidevad hirmud ja vägivaldsed fantaasiad. Ühel päeval leiavad nad oma koju ilmunud salapärase lasteraamatu "Härra Babaduuk", mis jutustab õõvastavast olendist, kes koputab enne sisenemist. Raamatust loetu äratabki ellu Babaduuki – kummitusliku ja kõhedust tekitava figuuri, kes hakkab Amelia ja tema poja elu üha enam mõjutama. Kuid Babaduuk ei ole pelgalt väline oht – see on sümbol Ameliale, kes on aastaid maadelnud oma abikaasa kaotuse ja sellega seotud allasurutud tunnetega. Lugu süveneb hirmudesse ja emotsionaalsetesse traumadesse, mida Amelia püüab varjata, tuues esile nende laastava mõju.

"Babaduuk" on ajalooliselt oluline film, kuna see tõi õudusžanrisse vajalikke uusi ja keerukaid teemakäsitlusi ning saavutas kultusstaatuse tänu oma psühholoogilisele sügavusele ja emotsionaalsele jõule. Film võitis mitmeid auhindu, sealhulgas mitmeid rahvusvahelisi filmifestivale (ka kohalikul HÕFFil palavalt armastatud), ja seda on sageli nimetatud üheks parimaks 2010. aastate õudusfilmiks. Jennifer Kenti debüütfilm tõestab, et õudus võib olla intellektuaalselt ja emotsionaalselt kaasahaarav, pakkudes vaatajatele sügavat peegeldust inimlikest hirmudest ja sisemisest võitlusest. "Babaduuk" jääb meelde kui üks kõige mõjusamaid ja mõtlemapanevamaid õudusfilme, mis kunagi tehtud ning seda lihtsa kolme koputusega.

Jälgi üritust ka FACEBOOKIS. 

Viljar Bøe "Tubli kutsa" (Good Boy) on film, mis mängib oskuslikult vaataja ootuste ja tajudega, luues pingelise ja häiriva atmosfääri, mis püsib kaua pärast filmi lõppu. See Norra psühholoogiline põnevik segab tegelikkust ja õudust, tuues esile küsimused identiteedist, normaalsuse piiridest ja sellest, kui kaugele inimesed on valmis minema oma kinnisideede ja fantaasiate nimel. "Tubli kutsa" on kaasaegne õuduslugu, mis ühendab minimalistliku stiili ja sügava emotsionaalse pingega, luues filmi, mis on samaaegselt jahmatav ja intrigeeriv.

Filmi keskmes on noor naine, kes kohtub mehega, kellel on ebatavaline ja veidera fetišiga sõber – ta käitub nagu koer ja nõuab, et ka naine kohtleks teda vastavalt. See algselt kummaline ja veidi naljakas olukord muutub kiiresti tumedaks ja häirivaks, kui naine mõistab, et see pole pelgalt mäng, vaid midagi palju sügavamat ja ohtlikumat. Loo edenedes paljastuvad uued kihid mehe minevikust ja psühholoogiast, viies vaatajaid üha sügavamale hullumeelsuse ja perverssuse maailma, kus reaalsuse ja fantaasia piirid hakkavad ähmastuma. Mida vähem me filmi sisust teame, seda parem!

"Tubli kutsa" on film, mis on pälvinud tähelepanu oma julguse ja originaalsuse eest, pakkudes midagi täiesti uut ja ootamatut kaasaegse õudus- ja põnevuskino kontekstis. Bøe oskus mängida vaataja ootuste ja hirmudega on teinud sellest filmist märkimisväärse teose, mis on saanud kiitust rahvusvahelistelt filmifestivalidelt, kriitikutelt ja fännidelt. "Tubli kutsa" on lugu, mis jääb kummitama, pakkudes vaatajatele kogemust, mis uurib inimmõistuse tumedamaid ja veidramat külgi ning julgelt esitab väljakutse tänapäevasele liigsele tolerantsusele.

Jälgi üritust ka FACEBOOKIS. 

Pascal Laugieri "Märtrid" (Martyrs) on üks kaasaegse õuduskino kõige šokeerivamaid ja intensiivsemaid filme, mis viib vaatajad äärmuslikule teekonnale läbi füüsilise ja vaimse piinamise. See prantsuse uuslainelise õuduse meistriteos astub üle tavapärase õudusfilmi piiride, pakkudes mitte ainult hirmutavat ja verist vaatemängu, vaid ka sügavat ja keerukat uurimust kannatuste, ohvrite ja eksistentsiaalse tähenduse kohta. "Märtrid" on film, mis provotseerib, jättes vaatajad mõtlema selle üle, mida tähendab tõeline valu ja ohverdus.

Filmi keskmes on kaks naist, Lucie (Mylène Jampanoï) ja Anna (Morjana Alaoui), keda seob sünge ja piinav minevik. Lucie, kes oli lapsena röövitud ja kohutavalt piinatud, otsib oma piinajatele kättemaksu. Ta paljastab samal ajal kohutava vandenõu, mis viib tema sõbra Anna sügavamale õudustesse, kui ta oleks kunagi osanud arvata. "Märtrid" uurib piinamise ja vägivalla kaudu eksistentsiaalseid ja filosoofilisi küsimusi, viies publiku järjest sügavamale hirmu, lootusetuse ja lõpuks lunastuse otsingutesse. Film ei paku lihtsaid vastuseid, vaid jätab vaataja seisma silmitsi sügavalt häirivate küsimustega inimkonna olemuse ja kannatuse kohta.

"Märtrid" on ajalooliselt oluline film, kuna see on üks silmapaistvamaid ja kõnekamaid näiteid prantsuse äärmuslikust kinost, mis uurib vägivalda ja piinamist viisil, mis on korraga nii kohutav kui ka mõtlemapanev. Filmi on kiidetud selle kompromissitu visiooni ja võime eest esitada väljakutseid vaataja moraalile ja taju piiridele. "Märtrid" on saavutanud kultusstaatuse ja jääb üheks kõige arutletumaks ja vastuolulisemaks õudusfilmiks, pakkudes sügavat ja mõistatuslikku kinematograafilist kogemust, mis jääb vaatajate teadvusesse veel kaua pärast lõputiitrite lõppu.

Jälgi üritust ka FACEBOOKIS.