YASUJIRO OZU ERIPROGRAMM - 20. JAFF
Klassikafilmide austajaid rõõmustab särava Yasujirō Ozu viimane meistriteos "Sügisene pärastlõuna", mis linastus 1962. aastal vahetult enne režissööri surma. Lisaks linastub ka Ozu loomingust jutustavat dokumentaalfilm "Ozu päevikud", mille režissöör on Daniel Raim.
AJAKAVA:
"Sügisene pärastlõuna" (Sanma no aji, 1962)
Teisipäeval, 21.04 kell 20:00
PS! Kõiki saabujaid ootab tervitusjook!
FILMIST:
Yasujirō Ozu viimane film ei ole niivõrd dramaatiline kulminatsioon kui vaikne ja kestev väljahingamine. 1962. aastal valminud "Sügisene pärastlõuna" (Sanma no aji/An Autumn Afternoon) on nii tema loominguline kokkuvõte kui ka mõtisklus vananemise, üksinduse ja leppimise üle.
Filmi keskmes on Shuhei Hirayama, keda kehastab Chishū Ryū (Ozu pikaajaline koostööpartner). Tema roll on erakordselt vaoshoitud: lesestunud mees, kes hakkab tasapisi mõistma, et tütre enda juures hoidmine seltsi nimel on vaikselt isekas. Selle asemel, et muutustele vastu seista, otsustab ta need omaks võtta — isegi kui see tähendab üksindust.
"Ozu päevikud" (The Ozu Diaries, 2025)
Reedel, 23.04 kell 20:15
Laupäeval, 25.04 kell 19:00
Oscarile kandideerinud filmitegija Daniel Raimi film “Ozu päevikud” on Jaapani meistri Yasujirō Ozu, ühe kinoajaloo kõige originaalsema režissööri intiimne elulugu ja silmiavav portree.
Raim kasutas arhiivimaterjale, päevikuid, märkmikke, kirjavahetust, fotosid, intervjuusid ja seni nägemata koduvideoid, et avada harukordne aken Ozu sisemaailma ja loomeprotsessi. Lisaks Ozu enda sõnadele on teejuhtideks temalt õppinud filmitegijad Wim Wenders, Kiyoshi Kurosawa, Tsai Ming-liang, Luc Dardenne ja teised, kes aitavad selgitada, kuidas muutis Ozu eraelulised kaotused ja sõjaaja trauma sellisteks kestvateks meistriteosteks nagu “Hiline kevad”, “Tokyo lugu” ja “Sügisene pärastlõuna”.
Tema täpselt välja mõõdetud ja petlikult lihtsalt lood ning äratuntav visuaalne stiil kujunesid perekonna, armastuse ja kaduvuse poeetilisteks ja humanistlikeks avastusretkedeks. Ozu sügavalt Jaapani kultuuri juurdunud tööd on samas universaalse kõlapinnaga ning aitavad meil siiamaani kinokunsti võimalusi paremini mõista.