%20-%20750x420px.png?width=750&height=420)
"Telefonihelin 2" (Ringu 2, 1999)
1998. aasta Jaapani kultusfilmi "Telefonihelin" (Ringu) järjelugu "Telefonihelin 2" (Ringu 2, 1999), mille režissöör on samuti esimese osa looja Hideo Nakata, linastub kolmapäeval, 12. märtsil kell 19:00.
"Telefonihelina" järjefilm süvendab esimese osa mõjusid ja mütoloogiat, tuues kaasa uusi pöördeid ning veelgi hirmutavamaid hetki. "Telefonihelin 2" on Jaapani õuduskino üks silmapaistvamaid järgesid.
Hideo Nakata "Telefonihelin" (Ringu, 1998) oli õudusfilm, mis muutis kogu õudusžanri ja tõi Jaapani õuduskino rahvusvahelise publiku ette. See film, mis põhineb Kji Suzuki samanimelisel romaanil, lõi unustamatu ja karmi õuduse kontseptsiooni, mis keskendub lühikesele videolindile, mille vaatamine toob kaasa surmava needuse.
Esmesele filmile tuli tegelikult juba samal linastumisaastal järg "Spiral" (1998), mis võeti aga nii halvasti vastu, et see kujunes kinodes läbikukkumiseks ning muutus "unustatud järjeks". Esimese filmi režissöör Hideo Nakata tegi selle peale ise valmis päris järje, mis kujunes hoopis teistmoodi filmiks kui esimene. Kuigi "Spiral" põhines "Telefonihelina" aluseks olnud Koji Suzuki raamatul, otsustas Nakata järje puhul algupärast materjali mitte kasutada ning välja mõeldi uus lugu. "Telefonihelin 2" kujunes 1999. aastal Jaapani kinodes suureks hitiks ning leidis ka väljaspool Jaapanit oma publiku.
FILMIST:
Uurides oma poiss-sõbra õõvastavat surma, avastab Mai Takano (taaskord rollis Miki Nakatani) videokassetti, mida kummitab Sadako vaim – needus, mis tapab kõik, kes seda vaatavad, täpselt üks nädal hiljem. Kui Takano poiss-sõbra poeg Yoichi hakkab ilmutama samu üleloomulikke võimeid nagu Sadako, peab Takano leidma viisi, kuidas päästa nii poiss kui ka iseennast, enne kui neist saavad järgmised ohvrid.
Hideo Nakata "Telefonihelin" (Ringu, 1998) oli õudusfilm, mis muutis kogu õudusžanri ja tõi Jaapani õuduskino rahvusvahelise publiku ette. See film, mis põhineb Kji Suzuki samanimelisel romaanil, lõi unustamatu ja karmi õuduse kontseptsiooni, mis keskendub lühikesele videolindile, mille vaatamine toob kaasa surmava needuse.
Esmesele filmile tuli tegelikult juba samal linastumisaastal järg "Spiral" (1998), mis võeti aga nii halvasti vastu, et see kujunes kinodes läbikukkumiseks ning muutus "unustatud järjeks". Esimese filmi režissöör Hideo Nakata tegi selle peale ise valmis päris järje, mis kujunes hoopis teistmoodi filmiks kui esimene. Kuigi "Spiral" põhines "Telefonihelina" aluseks olnud Koji Suzuki raamatul, otsustas Nakata järje puhul algupärast materjali mitte kasutada ning välja mõeldi uus lugu. "Telefonihelin 2" kujunes 1999. aastal Jaapani kinodes suureks hitiks ning leidis ka väljaspool Jaapanit oma publiku.
FILMIST:
Uurides oma poiss-sõbra õõvastavat surma, avastab Mai Takano (taaskord rollis Miki Nakatani) videokassetti, mida kummitab Sadako vaim – needus, mis tapab kõik, kes seda vaatavad, täpselt üks nädal hiljem. Kui Takano poiss-sõbra poeg Yoichi hakkab ilmutama samu üleloomulikke võimeid nagu Sadako, peab Takano leidma viisi, kuidas päästa nii poiss kui ka iseennast, enne kui neist saavad järgmised ohvrid.
Jälgi üritust ka FACEBOOKIS.