Luulur

Raivo Kelomehe dokumentaalfilmi “Luulur” peategelaseks on Jaan “Luulur” Malin.

Luuluri kunstivorm, häälutamine – mõiste, mille tõi kasutusele Ilmar Laaban – on seotud dadaismi ja sürrealismiga. Malin mõtiskleb oma monoloogis isa, kunstnik Ilmar Malini, ning luuletaja Ilmar Laabani mõju üle, uurides nendega seotud ootusi ja pingeid. Filmis on vaatluse all Luuluri elulugu, tema esinemised rahvusvahelistel eksperimentaalsetel luuleüritustel ning tuntud autorite intervjuud, mis arutlevad “tähendusetu” kunsti üle.

Seda teemat peegeldab ka Malini väljamõeldud keeles kirjutatud romaan “Maa ja ilm”. Kelomees uurib oma filmis, kuidas Luulur läheb oma eeskujudest kaugemale, luues dialooge teiste kunstnike, nagu Roomet Jakapi, Ivi Rausi ja Tobias Kunzega. “Hullunud Tartu” festivali kureerimine ja häälutamise praktika avavad eesti sürrealismi ning Luuluri väljendusrikka loomingu, mis paneb küsima: kas kunst peab alati omama selget tähendust?