16. rahvusvaheline dokumentaalfilmifestival DocPoint Tallinn 04.02 - 09.02
Režissöör Rogier Kappers on tõeline multitalent, kes ei karda teha filmi iseendast, tõsta üles maja või püüda teha keskealisena teoks oma lapsepõlveunistus ja hakata oma elukaare kuuendal kümnendil muusikuks. Rogier pole aga mingi peavoolulahenduste mees ning kuulsuse teele viivaks instrumendiks valib ta lapsepõlve mälestuse ajel joogiklaasidest pilli, mille ta nimetab klaasoreliks. Meistrimehena ehitab ta selle algusest lõpuni ise ja üksi ning tõelise hollandlasena suudab selle sujuvalt integreerida ka oma jalgratta külge. Algab kannatust ja sõrmede kestvust proovile panev harjutamisteekond, et need veega häälestatud klaasid ka harmooniliselt kõlama saada. Visa töö viib sihile ning tõepoolest suudab ta erineva kõlaga pokaalid kaunilt laulma panna ning ette valmistada kireva repertuaari 20. sajandi popmuusika hittidest, mida me teame pigem ABBA, Oasise, Simon & Garfunkeli või Jefferson Airplane’i esituses. Samavõrd oluline on tema kavades ka ajatu klassika, nagu Bach, Grieg, Schubert, Mahler või Rahmaninov. Kuid kõige erilisem helilooja on Rogieri jaoks Arvo Pärt. Tema armastus Pärdi muusika vastu ulatub juba aastasse 1988, mil ta Maroko kõrbes esimest korda pleierist „Tabula rasat“ kuulas. Seda filmi tehes kohtub ta Amsterdamis kontserdil ka oma iidoliga ning saab temalt isegi autogrammi, mis Rogieri silmnähtavalt liigutab. Samuti kasutab ta siin filmis katkeid Dorian Supini filmist „24 prelüüdi ühele fuugale“.
„Klaas – minu täitumata elu“ on soe, humoorikas ja värskendavalt eneseirooniline meeldetuletus sellest, et mitte kunagi pole hilja ega vale aeg oma unistuste elluviimiseks, isegi kui kogu ümbritsev seda mõista ei pruugi. Teisalt kinnitab see veelkord, millise globaalse haardega on Arvo Pärdi muusika ja millises ootamatus kontekstis tema muusikaga kohtuda võib.
Kaarel Kuurmaa
16. rahvusvaheline dokumentaalfilmifestival DocPoint Tallinn 04.02 - 09.02
Režissöör Rogier Kappers on tõeline multitalent, kes ei karda teha filmi iseendast, tõsta üles maja või püüda teha keskealisena teoks oma lapsepõlveunistus ja hakata oma elukaare kuuendal kümnendil muusikuks. Rogier pole aga mingi peavoolulahenduste mees ning kuulsuse teele viivaks instrumendiks valib ta lapsepõlve mälestuse ajel joogiklaasidest pilli, mille ta nimetab klaasoreliks. Meistrimehena ehitab ta selle algusest lõpuni ise ja üksi ning tõelise hollandlasena suudab selle sujuvalt integreerida ka oma jalgratta külge. Algab kannatust ja sõrmede kestvust proovile panev harjutamisteekond, et need veega häälestatud klaasid ka harmooniliselt kõlama saada. Visa töö viib sihile ning tõepoolest suudab ta erineva kõlaga pokaalid kaunilt laulma panna ning ette valmistada kireva repertuaari 20. sajandi popmuusika hittidest, mida me teame pigem ABBA, Oasise, Simon & Garfunkeli või Jefferson Airplane’i esituses. Samavõrd oluline on tema kavades ka ajatu klassika, nagu Bach, Grieg, Schubert, Mahler või Rahmaninov. Kuid kõige erilisem helilooja on Rogieri jaoks Arvo Pärt. Tema armastus Pärdi muusika vastu ulatub juba aastasse 1988, mil ta Maroko kõrbes esimest korda pleierist „Tabula rasat“ kuulas. Seda filmi tehes kohtub ta Amsterdamis kontserdil ka oma iidoliga ning saab temalt isegi autogrammi, mis Rogieri silmnähtavalt liigutab. Samuti kasutab ta siin filmis katkeid Dorian Supini filmist „24 prelüüdi ühele fuugale“.
„Klaas – minu täitumata elu“ on soe, humoorikas ja värskendavalt eneseirooniline meeldetuletus sellest, et mitte kunagi pole hilja ega vale aeg oma unistuste elluviimiseks, isegi kui kogu ümbritsev seda mõista ei pruugi. Teisalt kinnitab see veelkord, millise globaalse haardega on Arvo Pärdi muusika ja millises ootamatus kontekstis tema muusikaga kohtuda võib.
Kaarel Kuurmaa
Režissöör Rogier Kappers on tõeline multitalent, kes ei karda teha filmi iseendast, tõsta üles maja või püüda teha keskealisena teoks oma lapsepõlveunistus ja hakata oma elukaare kuuendal kümnendil muusikuks. Rogier pole aga mingi peavoolulahenduste mees ning kuulsuse teele viivaks instrumendiks valib ta lapsepõlve mälestuse ajel joogiklaasidest pilli, mille ta nimetab klaasoreliks. Meistrimehena ehitab ta selle algusest lõpuni ise ja üksi ning tõelise hollandlasena suudab selle sujuvalt integreerida ka oma jalgratta külge. Algab kannatust ja sõrmede kestvust proovile panev harjutamisteekond, et need veega häälestatud klaasid ka harmooniliselt kõlama saada. Visa töö viib sihile ning tõepoolest suudab ta erineva kõlaga pokaalid kaunilt laulma panna ning ette valmistada kireva repertuaari 20. sajandi popmuusika hittidest, mida me teame pigem ABBA, Oasise, Simon & Garfunkeli või Jefferson Airplane’i esituses. Samavõrd oluline on tema kavades ka ajatu klassika, nagu Bach, Grieg, Schubert, Mahler või Rahmaninov. Kuid kõige erilisem helilooja on Rogieri jaoks Arvo Pärt. Tema armastus Pärdi muusika vastu ulatub juba aastasse 1988, mil ta Maroko kõrbes esimest korda pleierist „Tabula rasat“ kuulas. Seda filmi tehes kohtub ta Amsterdamis kontserdil ka oma iidoliga ning saab temalt isegi autogrammi, mis Rogieri silmnähtavalt liigutab. Samuti kasutab ta siin filmis katkeid Dorian Supini filmist „24 prelüüdi ühele fuugale“.
„Klaas – minu täitumata elu“ on soe, humoorikas ja värskendavalt eneseirooniline meeldetuletus sellest, et mitte kunagi pole hilja ega vale aeg oma unistuste elluviimiseks, isegi kui kogu ümbritsev seda mõista ei pruugi. Teisalt kinnitab see veelkord, millise globaalse haardega on Arvo Pärdi muusika ja millises ootamatus kontekstis tema muusikaga kohtuda võib.
Kaarel Kuurmaa
Lisainfo
Vanusepiirang
-
Valmimisaasta
2023
Global distributor
Zelovic Film
Levitaja
DocPoint Tallinn MTÜ
Kinos alates
08.02.2025