16. rahvusvaheline dokumentaalfilmifestival DocPoint Tallinn 04.02 - 09.02
Veneetsias esilinastunud „Aeglaselt põleva maa laulud“ on omalaadne audiovisuaalne päevik Ukraina sõja kulgemisest ja mõjust, mis sisaldab nii esimesi sõjahetki, mil inimesed helistasid päästeteenistusse, küsides, mis paugud need õues kostuvad, kui ka juba mitu sõja-aastat ja -traumat läbielanud inimeste kohanemist ümberringi toimuvaga.
Olha Zhurba filmi (ja ukrainlaste elu) teeb paradoksaalseks ja annab juurde teatud metafüüsilise mõõtme see, et sõda ja sellega kaasas käiv on saanud normaalsuseks, millega tullakse toime, ent samal ajal on see kõik endiselt pehmelt öeldes täiesti ebanormaalne ja ebareaalne. Zhurba on nendes oludes justkui neutraalne taktitundeline vaatleja, kes annab ruumi kõnekale vaikusele ja vahel ka iselaadsele ilule, mida tema kaamera selles sõjamaastikus tabada suudab. Ta paneb kokku muljetavaldava mosaiigi kogu Ukrainast, jälgides nii Mariupolist põgenejaid, rindejoone lähedal Mõkolajevis tule all tegutseva leivatehase tööd, kaugel Läänes asuva Lvivi rehabilitatsioonikeskust, kui ka keskkooli õppetööd. Ühelt poolt liiguvad konvoid hukkunud sõduritega tagasi nende koduküladesse, kohalikud elanikud neid põlvili laskudes austamas, teiselt poolt arutavad koolinoored, mida nad saavad ja tahavad teha Ukraina tuleviku heaks.
Viimase lihvi on erakordsele materjalile andnud taani monteerija Michael Aaglund, kelle käe alt on tulnud ka viimaste aastate olulisemad Ukraina-teemalised dokfilmid nagu „Koerte kauge haukumine“ (2017) ja „Kildudest maja“ (2022).
Filipp Kruusvall
16. rahvusvaheline dokumentaalfilmifestival DocPoint Tallinn 04.02 - 09.02
Veneetsias esilinastunud „Aeglaselt põleva maa laulud“ on omalaadne audiovisuaalne päevik Ukraina sõja kulgemisest ja mõjust, mis sisaldab nii esimesi sõjahetki, mil inimesed helistasid päästeteenistusse, küsides, mis paugud need õues kostuvad, kui ka juba mitu sõja-aastat ja -traumat läbielanud inimeste kohanemist ümberringi toimuvaga.
Olha Zhurba filmi (ja ukrainlaste elu) teeb paradoksaalseks ja annab juurde teatud metafüüsilise mõõtme see, et sõda ja sellega kaasas käiv on saanud normaalsuseks, millega tullakse toime, ent samal ajal on see kõik endiselt pehmelt öeldes täiesti ebanormaalne ja ebareaalne. Zhurba on nendes oludes justkui neutraalne taktitundeline vaatleja, kes annab ruumi kõnekale vaikusele ja vahel ka iselaadsele ilule, mida tema kaamera selles sõjamaastikus tabada suudab. Ta paneb kokku muljetavaldava mosaiigi kogu Ukrainast, jälgides nii Mariupolist põgenejaid, rindejoone lähedal Mõkolajevis tule all tegutseva leivatehase tööd, kaugel Läänes asuva Lvivi rehabilitatsioonikeskust, kui ka keskkooli õppetööd. Ühelt poolt liiguvad konvoid hukkunud sõduritega tagasi nende koduküladesse, kohalikud elanikud neid põlvili laskudes austamas, teiselt poolt arutavad koolinoored, mida nad saavad ja tahavad teha Ukraina tuleviku heaks.
Viimase lihvi on erakordsele materjalile andnud taani monteerija Michael Aaglund, kelle käe alt on tulnud ka viimaste aastate olulisemad Ukraina-teemalised dokfilmid nagu „Koerte kauge haukumine“ (2017) ja „Kildudest maja“ (2022).
Filipp Kruusvall
Veneetsias esilinastunud „Aeglaselt põleva maa laulud“ on omalaadne audiovisuaalne päevik Ukraina sõja kulgemisest ja mõjust, mis sisaldab nii esimesi sõjahetki, mil inimesed helistasid päästeteenistusse, küsides, mis paugud need õues kostuvad, kui ka juba mitu sõja-aastat ja -traumat läbielanud inimeste kohanemist ümberringi toimuvaga.
Olha Zhurba filmi (ja ukrainlaste elu) teeb paradoksaalseks ja annab juurde teatud metafüüsilise mõõtme see, et sõda ja sellega kaasas käiv on saanud normaalsuseks, millega tullakse toime, ent samal ajal on see kõik endiselt pehmelt öeldes täiesti ebanormaalne ja ebareaalne. Zhurba on nendes oludes justkui neutraalne taktitundeline vaatleja, kes annab ruumi kõnekale vaikusele ja vahel ka iselaadsele ilule, mida tema kaamera selles sõjamaastikus tabada suudab. Ta paneb kokku muljetavaldava mosaiigi kogu Ukrainast, jälgides nii Mariupolist põgenejaid, rindejoone lähedal Mõkolajevis tule all tegutseva leivatehase tööd, kaugel Läänes asuva Lvivi rehabilitatsioonikeskust, kui ka keskkooli õppetööd. Ühelt poolt liiguvad konvoid hukkunud sõduritega tagasi nende koduküladesse, kohalikud elanikud neid põlvili laskudes austamas, teiselt poolt arutavad koolinoored, mida nad saavad ja tahavad teha Ukraina tuleviku heaks.
Viimase lihvi on erakordsele materjalile andnud taani monteerija Michael Aaglund, kelle käe alt on tulnud ka viimaste aastate olulisemad Ukraina-teemalised dokfilmid nagu „Koerte kauge haukumine“ (2017) ja „Kildudest maja“ (2022).
Filipp Kruusvall
Lisainfo
Vanusepiirang
-
Valmimisaasta
2024
Global distributor
Filmotor
Levitaja
DocPoint Tallinn MTÜ
Kinos alates
06.02.2025